FDM (Frequency Division Multiplexing)



sagedusmultipleksimine, sagedusjaotusega multipleksimine Mitmele sõltumatule signaalile ühises edastusmeediumis (peakanalis) eraldi sagedusribade (allkanalite) eraldamine.

Tüüpiline analoog-internetiühendus üle keerdpaar-telefoniliini nõuab andmete täpseks ja töökindlaks ülekandeks ligikaudu 3 KHz ribalaiust. Keerdpaarliine kasutatakse enamasti kodudes ja väkefirmades. Suurfirmad, valitsusasutused ja linnavalitsused kasutavad kaableid, millel on palju suurem ribalaius.

Vaatleme kaugekõneliini kaablit, mille ribalaius on 3MHz (3000 KHz). Teoreetiliselt võiks selle kaabli kaudu samaaegselt edastada 1000 erinevat 3KHz ribalaiusega signaali. Seda võimaldabki multiplekseriks nimetatav seade. Sagedusmultiplekser võtab vastu sisendsignaale igalt individuaalselt lõppkasutajalt ning genereerib igaühe jaoks erineva sageduse. Tulemuseks on suure ribalaiusega liitsignaal, mis sisaldab kõigi lõppkasutajate andmeid. Kaabli teises otsas eraldatakse signaalid üksteisest demultiplekseri abil ning marsruuditakse ettenähtud lõppkasutajaile. Kahesuunalise side tagamiseks on vaja, et kaabli mõlemas otsas oleks nii multiplekser kui demultiplekser.

Kui sidevõrgus kasutatakse sagedusmultipleksimist, siis saadetakse iga sisendsignaal alati teele maksimaalse kiirusega, mis ongi selle süsteemi peamine eelis. Puuduseks on see, et paljude signaalide samaaegseks edastamiseks on vaja väga suurt ribalaiust, mis võib tekitada tehnilisi probleeme. Seepärast kasutatakse mõnedes süsteemides teist multipleksimismeetodit - aegmultipleksimist (TDM)