virtuaalmälu Mõned opsüsteemid (näit. MS Windows) kasutavad virtuaalmälu. See on kujutletav mälupiirkond, millest osa paikneb muutmälus ja osa kõvakettal. Virtuaalmälul on oma mäluaadresside süsteem ning programmid kasutavad reaalsete mäluaadresside asemel neid virtuaalseid aadresse käskude ja andmete salvestamiseks. Kui programmi tegelikult täidetakse, siis muudetakse virtuaalsed aadressid reaalseteks mäluaadressideks.
Virtuaalmälu eesmärgiks on suurendada mäluaadresside ruumi, mida programm saab kasutada. Näiteks võib virtuaalmälus olla kaks korda rohkem aadresse kui põhimälus. Virtuaalmälu kasutav programm ei saa küll kõike tööks vajalikku korraga põhimällu kirjutada, kuid arvuti suudab siiski sellist programmi täita, kopeerides kettalt põhimällu ainult täitmise antud antud etapil vajalikke programmiosi. Mida väiksem on põhimälu, seda sagedamini peab arvuti suhtlema kõvakettaga ja seda aeglasemalt programm töötab. Seepärast ongi iga programmi puhul ära näidatud soovitatav põhimälu suurus, mis tagab programmi täitmise normaalse kiirusega .
Et hõlbustada kopeerimist virtuaalmälust reaalsesse mällu jaotab opsüsteem virtuaalmälu kindlat arvu mäluaadresse sisaldavateks lehekülgedeks, mida hoitakse kettal seni, kuni neid vaja läheb. Kui lehekülge on vaja, siis kopeerib opsüsteem selle kettalt põhimällu, muutes virtuaalaadressid reaalseteks aadressideks.
Virtuaalsete aadresside muutmist reaalseteks aadressideks nimetatakse mälujaotuseks ja virtuaalsete lehekülgede kopeerimist põhimällu nimetatakse lehekülgede saalimiseks
|