| Mikroprotsessor firmalt Intel, Pentium Pro järeltulija. Suudab täita kõiki käske, mida varasemad Intel 80x86 seeria mikroprotsessorid. On olemas 4 erinevatele turusegmentidele mõeldud versiooni. Celeron on neist lihtsaim ja odavaim. Standardne Pentium II on suunatud suuremale osale kodukasutajatest ja firmadest. Pentium II Xeon on ette nähtud suurema jõudlusega ettevõtteserveritele. On olemas veel Pentium II mobiilversioon sülearvutitele.
Kõik Pentium II versioonid on monteeritud spetsiaalsele tütarplaadile, mis lükatakse servapidi emaplaadil olevasse protsessoripilusse. Tütarplaat ise on monteeritud neljakandilisse musta karpi, mida nimetatakse SEC-kassetiks (SEC - Single Edge Contact). Odavamat Celeroni turustatakse ka lihtsalt kaardina, ilma
karbita. Laiatarbe Pentium II nõuab 242 jalaga pilu, mida nimetatakse Slot 1. Xeon kasutab 330 jalaga pilu, mida nimetatakse Slot 2. Intel nimetab Slot 1 ja Slot 2 vastavalt SEC-242 ja SEC-330.
Tütarplaadil on olemas montaažipunktid nii Pentium II keskprotsessori enda kui ka mitmesuguste tugikiipide ja puhvermälu kiipide tarvis. Vanemad Socket 7 tüüpi emaplaadid Pentium II kasutamist ei võimalda, seega tuleb installeerida uus emaplaat.
Kõigil Pentium II protsessoritel on olemas MMX (Multimedia Extensions) ja integreeritud esimese ja teise taseme puhvrikontrollerid. Lisaks iseloomustavad seda dünaamiline täitmine (Dynamic Execution) ja kahesüsteemne sõltumatute siinidega arhitektuur (Dual Independent Bus Architecture) eraldi 64-bitiste süsteemi- ja puhvrisiinidega. Pentium II on superskalaarne keskprotsessor, milles on ligikaudu 7,5 miljonit transistori.
Esimeste Pentium II protsesorite koodnimeks oli Klamath. Nende valmistamisel kasutati 0,35 µm tehnoloogiat, maksimaalne taktsagedus oli 333 MHz ja siinikiirus 66 MHz. Teise põlvkonna Pentium II protsessorite (koodnimega Deschute) juures kasutati 0,25 µm tehnoloogiat, nende maksimaalne taktsagedus oli 450 MHz ja siinikiirus 100 MHz
|