Esimesed vöötkoodilugejad olid nn. pliiatslugejad (pen scanner), mida nimetati ka pulklugejateks (wand scanner), mis võeti kasutusele 1970-ndatel. Lugemiseks tuli pliiatsi ots vajutada vastu vöötkoodi.

Tänapäevased laserlugejad võimaldavad vöötkoode lugeda mõne sentimeetri kauguselt, nii et saab lugeda ka ümmargustele kaupadele (näit. purkidele) ja kilekottidele kleebitud vöötkoode. Levinuim on praegu nn. nähtav laserdioodlugeja (VLD-lugeja), mis saadab korraga välja kuni 50 laserikiirt ja võimaldab vöötkoodi lugeda suvalise nurga all