| kassett-videomagnetofon, kassett-videomakk Videomagnetofon, mille magnetlint asub kinnises kassetis. Kassett-videomagnetofone kasutatakse peamiselt kodudes telesaadete salvestamiseks ja taasestamiseks ning osa neis on varustatud sisseehitatud TV-tuuneriga, mis võimaldab saateid salvestada otse magnetofonile ilma televiisorit kasutamata.
Esimesed video-kassettmagnetofonid ja neile sobivad videokassetid töötas välja Hollandi firma Philips 1970-ndatel aastatel ning neile sai salvestada kuni 1 tunni videot. See Philipsi Video Compact Cassette süsteem ei saavutanud aga erilist müügiedu ning 1970-ndate aastate lõpus loodi Euroopa ja Jaapani firmade koostöös uued magnetofonid ja pikema salvestusajaga kassetid, mis 1980-ndatel muutusid tarbijate seas väga populaarseks. Üheaegselt oli kasutusel kolm võistlevat standardit - Philipsi Video 2000, Sony Betamax (tuntud ka nimetuste all Betacord või lihtsalt Beta) ja JVC VHS. Esimene neist tagas küll korraliku pildikvaliteedi ja kassetil oli kaks poolt nagu tavalisel helikassetil, kuid selle turuletoomisega jäädi hiljaks (Betamax ja VHS jõudsid müügile varem) ning see kadus ruttu. Betamax oli küll mõnevõrra parema kvaliteediga kui VHS ja selle kassetid olid väiksemad, aga kuna JVC turundusstrateegia oli parem, siis muutus VHS kiiresti laiatarbeturul domineerivaks. Betamax’iga seotud tehnoloogia Betacam on seni kasutusel professionaalses videosalvestuses
S-VHS on uuem tehnoloogia, mille abil tahetakse videomagnetofonidele uut elu sisse puhuda, kuid digitaalsete videovormingutega on raske konkureerida |