Süsteemprogrammeerimise keeled (ehk rakenduskeeled) on jäigalt tüübitud, lubavad suvalisi kompleksandmestruktuure ning neis kirjutatud programme kompileeritakse ja nad on mõeldud tööks suurel määral sõltumatult teistest programmidest. Süsteemprogrammerimise keelte prototüüpideks on C-keel ja Modula-2.

Skriptikeeled (ehk liimkeeled) seevastu on nõrgalt tüübitud või tüüpimata, neil on vähe või üldse mitte võimalusi kasutada kompleksandmestruktuure ning neis kirjutatud programme (skripte) interpreteeritakse. Skriptid vajavad suhtlemist kas teiste programmidega (sageli liimi rollis) või interpretaatori poolt pakutava funktsioonikomplektiga, samuti UNIX’i kesta failisüsteemifunktsioonidega ning Tcl’i graafilise kasutajaliidese funktsioonidega. Skrptikeelte prototüübid on AppleScript, C Shell, MSDOS pakkfailid ja Tcl