OSI (Open Systems Interconnection) architecture |
| avatud süsteemide sidumise arhitektuur
OSI on ISO ja ITU-T koostöös 1977.a. valminud andmesideprotokollide kontseptuaalne mudel. OSI 7-kihilise arhitektuuriga baasmudel annab loogilise struktuuri konkreetsetele andmesidevõrkude standarditele. Tegelikus elus on andmesidevõrkudes kasutusel terve rida erinevaid protokollistikke (TCP/IP, NetWare, AppleTalk, DECnet, ATM, SNA ja SS7 jne.), mis ei vasta täpselt OSI mudelile (näit. on paar OSI kihti ühendatud üheks kihiks vms), kuid põhimõtteliselt täidavad need kõik ühtesid ja samu funktsioone ning OSI mudel on heaks õppevahendiks ka teiste protokollistike tundmaõppimisel. 1982.a. said ISO ja ITU-T valmis ka OSI protokollistandardid, kuid esiteks oleks nende kasutuselevõtt nõudnud täielikku loobumist kõigist teistest protokollidest ja teiseks olid vahepeal tekkinud ja jõudsalt arenenud Internet oma TCP/IP protokollistikuga ning Ethernet ja Token Ring kohtvõrgud, siis 1996.a. lõpetati jõupingutused OSI protokollistiku juurutamiseks ja kogu projekt loeti äpardunuks. Praegu on OSI mudel kasutusel peamiselt metoodilise õppevahendina andmesidevõrkude tööpõhimõtte tundmaõppimisel.
On väga keeruline panna omavahel suhtlema erinevat riist- ja tarkvara kasutavaid arvuteid. OSI idee seisneb selles, et andmeside protsess on jagatud kihtideks, nii et iga kiht tegeleb ainult teatava kitsama ülesannete ringiga ning muudatuste tegemine ühes kihis ei nõua tingimata teiste kihtide muutmist. Iga kiht kasutab vahetult enda all olevat kihti ja teenindab vahetult endast ülalpool olevat kihti. Juhtimine antakse edasi järgemööda ühelt kihilt teisele, alustades kõige ülemisest ehk rakenduskihist ühes tööjaamas, seejärel minnakse aste-astmelt allapoole kuni jõutakse kõige alumisele ehk füüsilisele kihile, siirdutakse üle sidekanali järgmisele tööjaamale ja seal uuesti altpoolt ülespoole füüsilisest kihist kuni rakenduskihini. OSI seitse kihti on järgmised
|
