Terminit "ortogonaalne" kasutatakse sageli ka laiemas tähenduses selliste omaduste kirjeldamiseks, mis on üksteisest sõltumatud.

Arvutiteaduses öeldakse, et miski - näit. programmikeel või andmeobjekt - on ortogonaalne, kui seda saab kasutada ilma, et peaks silmas pidama, kuidas selle kasutamine võib mõjutada midagi muud. Näit. Pascal’it nimetatakse vahel ortogonaalseks , C++ aga mitte-ortogonaalseks keeleks.

Programmi funktsioonid, mis on sama programmi vanemate versioonidega ühilduvad (tahapoole ühilduvad), on vanemate versioonide samade funktsioonidega ortogonaalsed, s.t. pole vaja muretseda, kas nende kasutamine võiks põhjustada ettenägematuid tagajärgi seoses konfliktiga vanema versiooni funktsioonidega. Sel juhul öeldakse nii funktsioonide kui programmide kohta, et nad on omavahel ortogonaalsed.

Aega, mille vältel andmeid mälus hoitakse, nimetatakse andmete püsivuseks. Ortogonaalne püsivus on programmeerimissüsteemi selline omadus, mis võimaldab programmeerijal käsitleda andmeid ühtviisi sõltumata nende püsivusest. See hoiab kokku programmeerimisaega ja hõlbustab viitetervikluse jõustamist (piirang, mida rakendatakse andmeõigsuse tagamiseks)

Raadiosides nimetakse hulgipöördusmeetodit ortogonaalseks, kui vastuvõtjal on võimalik (teoreetiliselt) täielikult maha suruda kõik mittevajalikud signaalid. Ortogonaalne on näit. CDMA, kuid TDMA ja FDMA ei ole ortogonaalsed