1998. a. Ericssoni, Inteli, Nokia ja Toshiba koostöös välja töötatud mobiilside spetsifikatsioon. See kirjeldab, kuidas mobiiltelefonid, sülearvutid ja elektronmärkmikud (PDA) saavad lihtsal viisil andmeid vahetada nii omavahel kui ka kodu- või töötelefonide ja lauaarvutitega lühikese vahemaa pealt (kuni 10m ).
Bluetooth võimaldab mobiiltelefonide, piiparite ja pihuarvutite või elektronmärkmike kasutajatel endale muretseda kõiki kolme funktsiooni ühendava mobiiltelefoni. Et taoline mobiiltelefon saaks suhelda lauaarvuti, printeri, faksiaparaadi, lauatelefoni vms seadmega, tuleb kõigisse neisse seadmetesse monteerida vastav mikroskeem. Esimesed Bluetooth’i spetsifikatsioonile vastavad tooted jõudsid turule 2000.a. teises pooles. Praegu on Bluetooth’i asutajatega ühinenud juba umbes 1200 riist- ja tarkvarafirmat, hiljuti ühines ka Microsoft.
Bluetooth põhineb raadioside standardil IEEE 802.15.1 ja töötab samas sagedusalas nagu WiFi. Lisaks andmesidekanalile on võimalik kasutada ka kolme kõnekanalit. Igal seadmel on oma unikaalne 48-bitine aadress. Ühendused võivad olla nii kakspunkt- kui multipunktühendused. Andmeedastuskiirus on 1 Mbit/s (teise põlvkonna seadmetel 2 Mbit/s). Sagedushüpitamise kasutamine lubab töötada ka piirkondades, kus esineb tugevaid raadiohäireid. Saab kasutada ka krüpteeritud andmevahetust Vt. ka WPAN
|