Hiirel võib olla 1 kuni 3 nuppu, mille funktsioonid sõltuvad sellest, mis programm parasjagu töötab. Uuemad hiired on varustatud ka kerimisrattaga.

Arvutihiire leiutas 1963.a. Douglas Engelbart Stanfordi Uurimiskeskusest ja esimese firmana hakkas seda kasutama Xerox. Laiatarbesse tuli hiir 1984.a. koos Apple Macintosh’i arvutitega. IBM/PC personaalarvutite juures tuli hiir kasutusele palju hiljem (alles 1992.a.) koos opsüsteemiga Windows 3.1

Hiiri on kolme tüüpi:

• mehaanilised, mille põhja all on kummikihiga kaetud metallkuul. Hiire liigutamisel kuul pöörleb ja selle liikumine muudetakse elektrilisteks signaalideks kahe elektromehaanilse sensori abil
• optomehaanilised, milles kuuli liikumist detekteerivad optilised sensorid
• optilised
  • a) hiired, milles kuuli ei ole ja hiire liikumist detekteeritakse laseri abil. Selliseid hiiri sai kasutada ainult koos spetsiaalse hiirepadjaga, millele oli kantud tihe joontevõrk. Iga kord, kui valguskiir liikus üle musta või sinise joone, saadeti arvutile elektrimpulss ja kursor nihkus ekraanil veidi edasi
  • b) 1999.a. lõpus turule ilmunud hiired, mis sisaldavad tillukest digikaamerat. Need hiired ei vaja üldse hiirepatja, sest hiire põhja alla oleva valgusdioodi valguses teeb digikaamera igas sekundis 1500 18x18 piksli suurust pilti hiire all oleva laua pinnast. Digisignaaliprotsessor töötleb neid fotosid kiirusega 18 MIPS (miljonit käsku sekundis) ja teeb kindlaks, kui palju hiir on liikunud. See info saadetakse arvutisse ja teisendatakse kursori liikumiseks ekraanil. Sellise hiire eelisteks on:
    - kursori väga sujuv liikumine ekraanil
    - liikuvate detailide puudumine ja sellest tulenev kulumiskindlus
    - puudub vajadus hiirepadja järele