| klassideta domeenidevaheline marsruutimine CIDR on IP-aadresside klassisüsteemiga võrreldes paindlikum meetod internetiaadresside määramiseks ja leidmiseks domeenidevahelistes marsruuterites ning võimaldab oluliselt suurendada võimalike internetiaadresside arvu. Praegu kasutavad CIDR’it praktiliselt kõik lüüsihostid Interneti magistraalvõrgus ning Interneti haldamisega tegelevad organisatsioonid loodavad, et seda kasutavad marsruutimiseks kõik internetiteenuse pakkujad (ISP) .
Esialgne internetiprotokoll defineeris IP aadresse neljast klassist koosneva struktuuri alusel, millest enimkasutatav oli klass B. Selles klassis on ruumi kuni 65533 hostiaadressile. Probleem oli siin selles, et kui organisatsioon vajas enam kui 254 hosti, kuid palju vähem kui B-klassis võimalikud 65533 hosti, läks suur hulk organisatsioonile eraldatud aadressidest lihtsalt "raisku" (jäi kasutamata) ja nii hakkas vabade IP-aadresside arv kiiresti vähenema. CIDR lahendas selle probleemi, pakkudes uut ja paindlikumat meetodit võrguaadresside määramiseks marsruuterites. Internetiprotokolli uus versioon IPv6 võimaldab kasutada 128-bitiseid aadresse, mis suurendab võimalike aadresside arvu tohutult.
CIDR’i võrguaadressi näide:
192.30.250-00/18
"192.30.250.00" on siin võrguaadress ise ja "18" ütleb, et esimesed 18 bitti on aadressi võrguosa ning ülejäänud 14 bitti kohaliku hosti aadress.
CIDR’it toetavad välislüüsiprotokoll BGP ja siselüüsiprotokoll OSPF.
Vanem välislüüsiprotokoll EGP ja siselüüsiprotokoll RIP seda ei toeta. |