| lineaarne prognooskodeering Peamiselt kõneanalüüsis ja -sünteesis kasutatav meetod digitaalse kõnesignaali tihendamiseks. LPC modelleerib inimese kõneorganeid toruna (kõri ja suuõõs), mille ühes otsas on vibraator (häälepaelad) ja teises otsas on sisisevaid ja sulghäälikuid tekitavad organid(keel, huuled ja kurk). Toru omadusi kirjeldatakse resonantsidega, mida siin nimetatakse formantideks. Kõnesignaali analüüs võimaldab eraldada formandid (seda nimetatakse pöördfiltreerimiseks) ja teha kindlaks hääle kõrguse ja tugevuse. Seda, mis pärast seda kõnesignaalist üle jääb, nimetakse jäägiks. Formante, hääle kõrgust ja tugevust ning jääki iseloomustavad arvud salvestatakse ja/või edastatakse eraldi ning hiljem kasutatakse neid esialgse kõnesignaali taastamiseks (sünteesimiseks). Et kõnetrakti parameetrid on muutlikud, siis korratakse seda operatsiooni 30-50 korda sekundis ja kõnet edastatakse kaadritena. LPC tagab nii korraliku kõnekvaliteedi kui ka kõnesignaali piisavalt kõrge tihendusteguri.
LPC kodeering on kasutusel näit. GSM mobiiltelefonides ja IP-kõnesüsteemides |