Personaalarvutites kasutatakse kõvaketta sektsioneerimist näiteks selleks, et paigutada ühel ja samale kõvakettale kaks opsüsteemi või selleks, et failihalduseks, mitme kasutaja jaoks või muuuks otstarbeks paistaks arvutis olevat mitu eraldi kõvaketast. Sektsioonid luuakse kõvaketta vormindamise ajal. Harilikult nimetatakse ühesektsioonilist kõvaketast "C:" ("A:" ja "B:" on reserveeritud flopiajamitele). Kahe sektsiooniga kõvaketta puhul on esimene sektsioon "C:" ja teine sektsioon "D:". CD-ROM ajamitele omistatakse kõige viimased tähed sõltumata sellest, millises järjekorras kasutatakse tähti kõvaketta jaotamisel tekkinud jaotuste nimetamiseks. Nii on ühe jaotusega kõvaketta korral CD-ROM ajami nimeks "D:", kahe jaotusega kõvaketta korral "E:" jne.

Arvuti opsüsteemi buutimisel on oluline, et kõigepealt antaks juhtimine kõvaketta esimesele sektsioonile "C:", sest seal asub jaotustabel, mis määrab ära, kui mitu sektsiooni kõvakettal on, kui suured need on ja millised on nende algusaadressid. Selles sektsioonis asub ka programm, mis loeb opsüsteemi jaoks sisse buudisektori ning annab sellele juhtimise üle, nii et ka ülejäänud osa opsüsteemist saaks laaditud muutmällu.

Buudiviirused võivad panna jaotussektorisse valeinformatsiooni, nii et opsüsteemi ei leitagi üles. Sellepärast peab alati olema tagavaraks flopikettale salvestatud jaotussektori varukoopia (seda flopiketast nimetatakse buutimisdisketiks)