| mobiilne ad hoc võrk Traadita ühenduste kaudu omavahel seotud isekonfigureeruv mobiilsete marsruuterite ja hostide võrk, millel võib olla suvaline topoloogia. Kuna marsruuterid võivad kiiresti ühest kohast teise liikuda ja ümber organiseeruda, siis muutub ka võrgu topoloogia kiiresti ja ettearvamatul viisil. Taoline võrk võib eksisteerida iseseisvana või ka olla lüüside kaudu ühendatud Internetiga.
Ad hoc võrgud sobivad kasutamiseks loodusõnnetuste jt. katastroofide piirkonnas, kus püsiva konfiguratsiooniga võrku ei saa kasutada. Nagu arvata võib, on ad hoc võrkudest huvitatud eelkõige sõjaväelased ja nii oligi esimese taolise võrgutehnoloogia tellijaks DARPA (USA Kaitseministeeriumi kaitseotstarbeliste uuringute agentuur). Seda 1970-ndatel loodud tehnoloogiat nimetati pakett-raadiovõrkudeks. Muuseas motiveerisid need uuringud internetiprotokollistiku väljatöötamist. 1980-ndatel töötati järgmise projekti SURAN (Survivable Radio Network) kallal ning 1990-ndatel loodi Wi-Fi tehnoloogia. Praegu tegeletakse JTRS (Joint Tactical Radio System) ja NTDR (Near-Term Digital Radio) projektidega, mis on eelkõige sõjalise iseloomuga.
Wi-Fi (IEEE 802.11) võimaldab luua ad hoc võrke, kui lähikonnas pole ühtki pääsupunkti. Kui lähestikku satub mitu Wi-Fi võimelist seadet, siis saavad nad omavahel andmeid vahetada (st. iga seade saadab andmeid välja ja võtab vastu), kuid marsruutimine pole võimalik. Seega ei saa IEEE 802.11 ad hoc võrke tegelikult lugeda mobiilseteks, küll aga on olemas kõrgema taseme protokolle, mille abil saab IEEE 802.11 võrgud muuta mobiilseteks ad hoc võrkudeks
Vt. ka IBSS |