| ISO töögrupi ja ühtlasi selle töögrupi poolt välja töötatud digitaalsete videofailide tihendusstandardite perekonna nimetus.
MPEG tagab üldiselt parema kvaliteediga video kui teised vormingud (näit.Video for Windows või QuickTime). MPEG faile saab dekodeerida spetsiaalse riistvara või tarkvara (kodekite) abil.
MPEG-1, mida kasutatakse CD-ROM ja Video CD ketaste juures, tagab kaadrisageduse 30 kaadrit sekundis, lahutuse 352x288 pikslit, 24-bitise värvi ja CD-kvaliteediga heli. Enamik MPEG-videokaarte teostab riistvaralist pildi suurendamist täisekraani mõõtmeteni. MPEG-1 vajab ribalaiust 1,5 Mbit/s.
MPEG-2 toetab laias valikus audio/video vorminguid, sh tavaline analoog-TV, HDTV ja 5 kanaliga ruumiline heli. Tagab DVD-filmide juures kasutatava pildilahutuse 720x480 pikslit. MPEG-2 vajab ribalaiust 4 kuni 16 Mbit/s.
MPEG-3 ei saanudki kasutusküpseks.
MPEG-4 ei kasuta pidevaid andmevooge, vaid tegeleb sõltumatult töödeldavate audiovisuaalsete objektidega (AVO) , mis võimaldab suhtlemist kodeeritud andmetega ja tagab toimetamisel palju suurema paindlikkuse. MPEG-4 toetab laias valikus audio- ja videorežiime ja ülekandekiirusi ning tegeleb ka autoriõiguste kaitsega.
MPEG-7 ja MPEG-21 on MPEG standardid, mis defineerivad pigem sisu kirjeldamist kui selle tihenduseks kasutatavaid kodeerimismeetodeid. MPEG-7 on ametlikult tuntud nimetuse all Multimedia Content Description Interface ja annab multimeediumsisu kirjeldamiseks vajaliku keele DDL (Description Definition Language). MPEG-21 annab sisule tervikliku raamistiku, mis sisaldab lisaks igasuguse multimeediumi "digiüksuse" kirjeldusele ka andmeotsingut, andmepöördust, salvestamist ja sisu autoriõiguste kaitset defineerivat standardit.
MPEG-kodeeritud materjali parimaks taasestuseks on vaja MPEG-kaarti, mis teostab dekodeerimist riistvaraliselt. On oodata, et MPEG-kaart muutub arvutite standardvarustuseks. Kui arvuti on piisavalt kiire (vähemalt 400MHz), suudab keskprotsessor teha dekodeerimist tarkvaraliselt (eeldusel, et samal ajal ei käitata teisi ressursinõudlikke programme).
MPEG kasutab samasugust kaadrisisest kodeerimist nagu JPEG kasutab üksikute piltide jaoks, kuid kasutab ka kaadritevahelist kodeerimist, mis videoandmeid veelgi tihendab, sest kodeeritakse ainult perioodiliste võtmekaadrite (nn. I-kaadrite) vahelisi erinevusi.
Üks MPEG variant, mida tuntakse nimetuse all Motion JPEG ehk M-JPEG, ei kasuta kaadritevahelist kodeerimist, mistõttu seda on lihtsam toimetada kui täis-MPEG vormingut.
MPEG-1 vajab ribalaiust 500 kbit/s kuni 4 Mbit/s ehk keskmiselt 1,25 Mbit/s. MPEG-w vajab ribalaiust 4 kuni 16 Mbit/s.
Vt.ka H.261 |