Lauaarvutite kuvaadapterid on enamasti vormistatud PCI , AGP või PCI Express pilusse sobivate laiendplaatidena, sülearvutites on need monteeritud otse emaplaadile.

Esimeste personaalarvutite kuvaadapterid (CGA, EGA jt) saatsid digitaalsignaalid otse monitorile, kus need muundati katoodkiiretorule sobivateks analoogsignaalideks. Alates VGA kuvaadapteritest saadavad kuvaadapterid monitorile analoogsignaale. Tänapäevased kuvaadapterid on varustatud nii analoog- kui digitaalsignaali väljunditega (viimane on vajalik vedelkristallkuvarite jaoks).

Värvigraafika kuvamiseks peab protsessor arvutama iga ekraanipiksli jaoks kolm arvu - üks arv (0-255) näitab, kui punane, teine (0-255) kui roheline ja kolmas (0-255) kui sinine see piksel on. Mustale pikslile vastab (0,0,0) ja valgele (255,255,255). See tähendab, et kokku võib igale pikslile määrata ca 16 miljonit eri värvitooni. Piksleid on aga näit. 17-tollisel ekraanil 1024x768=786432 ja kogu ekraanipilti uuendatakse ca 70 korda sekundis. Kuna see on väga töömahukas ja suurt kiirust nõudev ning samas suhteliselt ühetaoline arvutustöö, siis tänapäeval kasutatakse kuvaadapterite asemel graafikakiirendeid, mis sisaldavad graafikaoperatsioonide tarvis optimeeritud graafikaprotsessoreid. Graafika visualiseerimise üleviimine keskprotsessorist graafikaprotsessorisse vabastab keskprotsessori teiste ülesannete täitmiseks ja ning teeb kuvamise palju kiiremaks (siit ka nimetus "kiirendi")

Kuvaadapterit nimetatakse ka graafikaadapteriks, graafikaplaadiks, graafikakaardiks, graafikakontrolleriks, videokuva-adapteriks, videokuva-plaadiks, videokuva-kaardiks, videokuva-kontrolleriks, videoadapteriks, videoplaadiks, videokaardiks, videokontrolleriks, kuvaplaadiks, kuvakaardiks, kuvakontrolleriks, VGA adapteriks, VGA plaadiks, VGA kaardiks ja VGA kontrolleriks